Mind pole Keskerakonna toimetamised kunagi eriti huvitanud, oli Savisaar ja tema aeg, arusaamad ja inimesed. Üks vihmavarjuhoidjatest oli kodanik Jüri Ratas, kes viitsib, leiab sellekohaseid fotosid interneti abiga lihtsasti. Siis sai Ratas mingi nipiga Keskerakonna juhiks, mida oli kuidagi piinlik vaadata. Ja siis ühtäkki sai ümmarguse oleku ja ümara jutuga poisist meie peaminister. Kuna ta toonased teekaaslased – EKRE ja Isamaa – olid minu silmis etemad, ma eriti ei muretsenud. Piinlik oli ka siis, kui Ratas üle kuu ikka vabandama kukkus, asjade eest, mis ehk vabandust ei väärinudki.
Kuid siis tuli Reformi ja prokuratuuri poolt korraldatud riigipööre. Ratas astus tagasi, häbenes ja vabandas taas, kuid häbist hoolimata ei seganud see tal teps mitte pool tundi hiljem Reformiga koos valitsema asuda. Mis vabariigist edasi sai, on ajalugu ja hoopis teise arutluse teema. Muide - see esmane kuriteos süüdiolek kadus kuidagi kähku ära.
Ratas on Maailma Majandusfoorumi ja Klaus Schwabi innukas õpilane, täpselt samasugune globalistide käsi meie rahvusriiki kägistamas nagu Kaja Kallaski. Näis, et riigis on võimul kaks parteid, kes mõlemad Euroopas ALDE fraktsiooni kuuluvad ja koos WHO-ga ka vaktsineerimissundi pooldavad. Kuid Eestis on päris palju inimesi, kes on ühe keskvalitsuse alla juba kuulunud ning suudavad propagandat läbi hammustada, kui sellega kohtuvad. Tulemus saabus siis, kui läinud sügisel valiti Keskerakonnale uut esimeest. Mida pattu salata, esimest korda jälgisin ma seda huviga. Et kas Ratase-sugune mõttetu mees tõepoolest jätkab või saab etteotsa uus inimene. Ma ei ole Mihhail Kõlvarti andunud pooldaja, kuid pidasin talle pöialt. Ka olen märganud, et kui püsiliiklusummik läinud aastal kõrvale jätta, on linnas sujunud asjad inimväärselt ja üsna kenasti. Igatahes oli mul hea meel.
Kuna partei võimupiruka ja esinumbri kohast jäi Ratas ilma, olin täiesti veendunud, et mees käib ringi rusikas taskus. Koheselt viisakas (või viisakana näida püüdev) mees midagi ette ei võta, ta varuski aega ning pidas läbirääkimisi – nii oma toetajate kui eeldatavasti ka parteidega. Kõige valusama hoobi sai anda Tallinnas – ratas läks veerema, haarates oma teel kaasa ka teisi karjeriste-mõttetuidmehi, kellel Keskerakonnas ilma Ratase toeta enam väljavaateid polnud. Teine positsioon, kus Kõlvartile sai muret valmistada, oli Keskerakonna Riigikogu fraktsiooni laialijooksmise korraldamine. Sealsed inimesed olid oma lõviosas Ratase poolt sinna järjestatud. Need, kes täna on jäänud fraktsiooni, väärivad lugupidamist. Sama kehtib ka Tallinna volikogu vaadates.
Meie peavoolumeedia & PM vasakpoolsed tegelased koos TLÜ „sotsiaalteadlaste“ nagu Tõnis Saarts ja Co on selle aasta algusest väga ägedalt rünnanud Keskerakonda, meenutades mulle lausrünnakut enne Riigikogu valimisi EKRE suunal eelmistel valimistel. Küll oli Helmetel Prigožiniga mingi äri ajada, mille eest viimane EKRE-t toetas jne. Kogu sellest jaburusekampaaniast ei jäänud peale e-häälte kokkulugemist midagi järele. Sest enam polnud vaja hämada.
Olen kohanud nii peavoolus kui ka FB-s ja eri saitidel infot, et nüüd on Keskiga kõik. Keskerakond on läinud venelaste kätte nagu Tallinna linn (Ja issand olgu kiidetud, selle saime nüüd mingiks ajaks ikka endale krabatud!). Ja Kesk jookseb laiali, te ju näete ise, palju on Riigukogu saalis fraktsiooni alles jäänud? 16-st on saanud 6!
Aga keegi ei vaevunud lugema, palju on Keskil liikmeid. Hoolimata ERR-i rõõmsast rõkkamisest selle aasta alul, et Reformil on pea 11 000 liiget, on seal tegelikult alla 10 000 liikme, täpsemalt 9898 inimest. EKRE-l on 9825 liiget, 4. kohal on Isamaa (kes kaotas millegipärast viimase 3 päevaga 3 inimest!? Vaatasin nimelt läinud nädala keskel ja siis oli 7013, täna aga 7010), viiendad on sotsid oma 4765 inimesega.
Kuid Keskerakonnal on 12 544 liiget. Ja uskumatu küll, kuid sellel „vene parteil“ on üle kahe kolmandiku liikmetest eestlased, kel pole kavaski lahkumisavaldust esitada. Lahkunud on reeturite kiiluvees nende sõbrad-tuttavad ja nende palgal olijad koos sugulaste ja mõnega, kes ei saanud toimuvast lihtsalt aru – kogusumma nii 60 inimest, ehk 0,5% koguarvust. No läheb mõni veel ja tuleb mõni ka juurde. Muide, kui ka tuhat või paar ajupestut peaks hurraa-korras lahkuma, on Kesk ikkagi jätkuvalt Eesti suurim partei. Ja nende liikmed on väga paljudes volikogudes üle terve maa, mitte ainult Tallinnas ja Narvas. Aas-Aab-Kiik-Ratas näitasid viimasel ½ aastal vaid oma lödipükslust ja reeturgeene. Et nagu öeldud, ei kao see Keskerakond kusagile. Küll eeldan, et hääled tulevad - venelased konsolideeruvad, sest "meie omi rünnatakse". Ja eestlasedki, kel aru veidi enam, kui paari päeva peale ette vaatamiseks, annavad oma panuse.
Ja kui juba parteide liikmete lugemiseks läks, siis ülejäänud on pisiparteid – ise, elukaaslane, lapsed, kass ja äiad- ämmad:
E200 – 888;
Rohelised – 794 (just lahkus 1 inimene);
KOOS – 787;
Tuleviku Erakond – 659;
Parempoolsed – 651;
Eesti Vabaduspartei – 612;
Vasakpartei – 547;
RÜE – 422.
Järgmistes artiklites võtaksime Eestis täna toimetavad parteid luubi alla ja vaataksime, mida on tehtud, millised on plaanid ja väljavaated EU-valimistel. Ei saa kahjurõõmsalt siinkohal märkimata jätta, et Rattale on Isamaa nimekirjas „ankrumehe“ koht antud. Mis tähendab, et loodab isikumandaadi saada. Ei tea, kelle abiga? Patsipoiste?
- Log in to post comments